An end of an era is a beginning of a new one.

Selles lauses on 5 E tähte.

Tidi’s Ökokarp ei ole surnud.

Ma arvan, et lühikest kokkuvõtet selle kohta, mis 3 aasta jooksul (kui ma pole siia blogisse postitanud) on toimunud, pole eriti mõtet teha. Need, kes on on näinud ja kuulnud, teavad isegi. Parem suundume oleviku juurde.

Homme esinen Duo Traat-ga Tallinnas Tsaika baaris. See on samas majas, kus oli enne Kelm. Sinna me ei saanud esinema, aga Tsaikasse saame. Duo Traat viljeleb veidrat kammermuusikat ja folki, žaaaasssšššhi lõhnaga. Kuula

Öösel sõidan mingisuguse +80km/h sõitva transpordivahendiga tagasi Tartusse. Ööseks ei saa jääda, sest hommikul kell 10 olen juba tööl. Teist päeva Kohvipausis! Ootan seda väga. Tulge läbi, rullin wrappe.

Tallinnas näen tuttavaid, sõpru ja pere. Esinen. Pärast meid esineb Keris. Kell 22 alustame. Kui viimaseks vahendiks osutub kell 1 Tallinna bussijaamast väljuv avtooobus, siis olgu nii. Kerisega tahaks paar polkat tõmmata küll.

Keris on trio, kus mängivad head sõbrad ja andekad pillinoored. Nad räägivad ilusas muusikakeeles ja tiksuvad pärimusmuusika rütmis, samal ajal helipiire katsetades.

Aga jah, laupäeval tööl Kohvipausis ja kella 21st tööl Pirogovis. Hommikuni. Päikesetõusuni. Deliiriumini. Heade mälestusteni. Mitte ühegi mälestuseni. Vaatab, mis saab. Tore on olnud ja tore saab olema veel.

Varsti on kooliaeg, kooliaeg.

Viiul on poognaaeg, poognaaeg.

Suvi 3.0 veel tuleb.

photo-2018-08-17_12-36-37-AM

Ciao.

TD

 

 

 

Advertisements

Öunatalgud Luksemburgis.

Täna hommikul avanesid mu silmad värskete päikesekiirte peale. Ajasin ennast vanast ülivetruvast puuvoodist püsti ja kobisin talumaja alumisele korrusele hommikust sööma. Olen kohas nimega Holmstuhl (tölkes künkatool), mis on pisike küla sügaval orus Luksemburgi ja Saksamaa piiril. Kahel pool oja ja talusid on sinavad künkad-mäed, mille nölvadel punetavad öunapuuaiad.

Löunaks läksimegi taluomaniku Marci ja ta perega öunatalgutele. Nende talust tuleb iga aasta 3 tonni öunu, millest naabrimees teeb moosi, kompotti, mahla, siidrit, napsu ja mida köike veel, mis öuntest teha annab. Kolm tundi korjasime koos lehmakarja, väikese kutsika ja perega öunu, veeretasime neid küngastest alla kottidesse ja kastidesse, nautisime sügisese päikese viimaseid D-vitamiinirikkaid hetki.

***

Google Mapsi andmetel olen ma nüüdseks läbinud 5467 km. See number on kuidagi mugavalt paras ja ma tunnen, et reis on hakanud mulle möjuma. Ma olen motiveeritud, inspireeritud ja kuidagi lahti. Ma oskan märgata ja möelda teisi radu mööda kui varem ja mu sisemised sihid on selged. Ma olen öppinud seestpoolt naeratama. Olen öppinud iseennast usaldama.

Naljakas asi, mis reisides juhtub on see, et rändurile saavad selgeks linnatüübid. Hollandist saati pole mul enam linnakaarti vaja läinud ja ma olen oma teed ja tänavad alati niisamagi üles leidnud, olgugi, et bussikaardi abiga.

Viimase nädala veetsin Belgias ja vennaga Brüsselis, pagana äge oli suure vennaga bondida. Lasime Belgia ölledel hea maitsta ja avastasime linna parke ning kinomaailma. 22. septembril kirjutasin niimoodi: “Istun hetkel mingis araablaste teemajas, kus teed serveeritakse pisikestes höbekannudes. Väga nummi. Öues on natuke liiga märg, et laulma minna, aga eks varsti saab ka. Kohtusin kahe anarhist-hipi-punkarpoisiga, kes jalutasid oma koertega ja oskasid isegi natuke inglise keelt. Nad kutsusid mind pühapäeval kell 2 Pöhja-Brüsselisse demonstratsioonile sisserändajate toetuseks. Kes teab, äkki lähengi.”

Reis on jöudnud nii kaugele, et olen ka prantsuse keele soojaks saanud. Koju tagasi jöudes vöin vabalt öelda, et könelen suhtlustasemel viit keelt. Homme ootab mind suur ja uhke Prantsusmaa!

Au revoir!

Karo.

Unistused on tuleviku reaalsus.

Olen jöudnud Maastrichti. Praegu on öues jahe Hollandi öö, tähtedega ja puha. Homme lähen avastama.

Veetsin just nädala aega Amsterdamis. Linn, mis koosneb kanalitest, ratastest, coffeeshoppidest ja liiga kitsastest tänavatest.

Amsterdami tänavatel on liiga kitsad teed, et seal köndida kaksi.

Amsterdami tänavatel vilistavad inimesed ja lähevad sust mööda.

Ja siin puhub tuul, puhub tuul, puhub tuul.

Viltustes majades köik rahulikult magavad

ja kui sajabki vihma, on targem jääda tuppa iseenda eest.

Amsterdami tänavatel on liiga palju näha ja veelgi rohkem öelda.

Amsterdami tänavatel ikka satun vahel üksi köndima.

Amsterdami tänavatel on jalgrattad ohtlikumad kui kusagil mujal,

justkui herilased, tiirutavad nad sust üle ja ümber.

Amsterdami tänavatel vöib löputult otsida, kuid mida seal pole, seda ei saa ka leida.

***

Sügis on vaikselt jöudmas ka maanteedele. Täna loojus erepunane päike Hollandi tuuleveskite taha ja ööd lähevad aina jahedamaks. Mulle see meeldib. Esimene päev Amsterdamis oli juba töeline sügispäev. Sadas vihma ja puhus tuul, inimeste sätitud soengud läksid sassi.

Olen jöudnud Oma teel mingisuguse rahupunktini, tunnen, et olen jälle kübemevörra targemaks ja vanemaks saanud. Kui uute inimestega kohtun, küsin neilt nüüd teistsuguseid küsimusi ega viitsi enam ilmast rääkida. Tahan kohe kaevata sügavamale. Täna kohtusin Utrechti bensiinijaamas Hollandis elava marokolasega. Ta ütles, et unistused peaksid olema ju meie köigi tuleviku reaalsus. Olen temaga nöus.

Mina Elan praegu Oma unistuses. Ja otseloomulikult olen ma rahul. Vöib-olla tunnen end vahel rahulolematult, aga see on ju ainult hea, see on inimlik. See tähendab, et mul on veel kuskile edasi minna, mitte et olen jäänud paigale seisma. Ma olen Oma aja kuningas, ja kui tahan, vöin iga hetk ümber möelda, minna kuskile mujale, minna tagasi, hakata tööle, üksköik mida. Üksköik.

Inimesed räägivad plaanidest. Räägivad sellest, kuidas nad unistasid väiksena öpetajaametist vöi sellest, kuidas nad tahaksid söita puhkusele Taimaale. Ja inimesed räägivad mulle rahast, räägivad sellest, kuidas on vaja rohkem ja rohkem raha, selleks et ennast teostada. Aga tegelikult ei ole ju nii.

Kui ollakse üksi, pole tegelikult peaaegu mitte midagi vaja. Kui sul on pere ja lapsed, kelle eest hoolitseda, piisab tegelikult ka siis vähesest. Inimesed unustavad, et raha on ainult vahend mitte eesmärk.

Ja siis on veel see murepunkt – öeldakse, et elu on see, mis juhtub, kui sina olid liiga ametis plaanide tegemisega. Ja see on tösi, kunagi ei lähe asjad nii nagu plaanitud. Lapsed sünnivad siis, kui neil on liiga vähe ruumi emakas, mitte siis kui vanemad seda neilt nöuavad. Me vöime ju planeerida köike ja kogu aeg, aga löpptulemus ei ole ikkagi meie otsustada. Ja minu meelest tähendab see, et meil jääb üle ainult unistada.

Unistada suurelt, panna Oma unistused kirja, teha tunde järgi seda, mis viib meid meie unistustele lähemale. Kuidas muidu saaksime me olla önnelikud? Mina Elan praegu unistuses ja mul on juba praegu uued unistused, mis ajavad kogu mu kere kihelema ja silmad sügelema. Ja ma tean enam-vähem, kuidas nendeni jöuda. Muidugi ei oska ma rääkida kuupäevadest ja kellaaegadest, aga ma tean sisimas Oma motiveeritust ja tegutsemisvalmidust. Isegi kui sisetunde järgi tegutsemine tundub lollus, on reaalsuses see ainuke asi millele loota.

Kaks kuud on mööda läinud nagu sajand. Imelik, eks ole.

Natuke muusikat ka.

Ida ja Lääne piiril.

Mis asi on igatsus? Miks hakkame me igatsema oma lähedaste järele, kui meie ümber on nii palju uut ja huvitavat, ilusamatki ehk kui kodus ja kui ka uued inimesed meie ümber on lahked ja mönusad seltsilised. Mina igatsen ilmselt sellepärast, et mul on tohutult suur jagamisvajadus. Köike, mida tee peal kogen, tahaksin ma teiega jagada ja teile näidata, teiega koos hingata seda kummalist välismaa öhku. Siin tuleb mängu jällegi inimese vastasseis iseendaga. Mina olen ekstravert ja seetöttu meeldib mulle olla teiste inimestega koos ja mul ei ole raske nendega sidet luua. Ometi läbi mingi noore inimese paradoksaalsuse tunnen ma end ka hästi lihtsalt iseendaga. Uues kohas on ju ikka hetkeks vööra tunne. Aga iga päevaga olen hakanud ma möistma, mida see tähendab, kui su kodu on seal, kus on su pea ja su söbrad on need, kellega jagad öhtusööki.

Inimesed on ikkagi siin kandis ühtemoodi. Köige paremas möttes. Meile meeldib üksteisega jagada.

Aga mina olen önneks kange ka. Kodumaale veel ei tule, ega tahagi tulla.

***

Täna nägin unes, et ma pidin üheks päevaks Tartusse tagasi söitma, et aidata emal kolida. Paula vöttis mu Dresenist peale ja nii me siis läksimegi. Loomulikult keegi Tartus ei teadnud, et ma tulen, nii et köik tahtsid minuga chillida. Minu vanasse korterisse olid kolinud ossid ja ma pidin nendega kaklema. Mingisugune vanamutt oli naaberkorteris ära surnud, mul olid roosad crocsid jalas ja mul hakkas piinlik. Veel elas seal majas üks natuke peast naljakas poiss, keda ma kantseldasin ja Prahast oli jazzklubisse tulnud aafrika pärimusmuusikutest jazzbänd, keda köik kuulama läksid. Millegi pärast olin ma aga nii väsinud ka unenäos, et otsustasin oma ainsa Tartu öhtu lihtsalt verandal lebochillides veeta.

Dresden on ilus.

DSCF0689 DSCF0674 DSCF0682 DSCF0677

Eile öösel söitsin kell 4 hommikul üksi rattaga läbi terve Dresdeni. Kolmapäeva öhtul oli linn tühi, ka suured väljakud, alleed, maanteed. Olin ainult mina, mu kihutav ratas ja see uhke linn. Homme tömban poolele teele Leipzigi ehk siis tegelikult väikelinna nimega Oschatz. Nimelt on seal üks neiu, kes elas aasta aega Eestis ja tahab minuga kohtuda. No miks ka mitte siis, mötlen mina. Mul ju aega on.

Saksamaa ruulib.

Karo.

Ps! Siin on mu häält ja nägu ka natuke: https://www.youtube.com/watch?v=QtTEijQXqIY

Frühstück mit der Wespen ja kuumus Berliinis.

On teispäeva varahommik. Öues on pea 30 kraadi sooja ja puhub vaikne tuul. Ma teen silmad korraks lahti. Päike pole veel körgele töusnud ja valgus on veel kergelt hämar. Nagu seisaks öö veel maja ees ja vaataks korra tagasi. Otsustan edasi magada.

Kolme tunni pärast on kell üheksa ja Luise pöördub hellalt minu poole, et ta peab nüüd hambaarstile minema. Öhk on muutunud tublisti lämbemaks ja mina ajan end aiadiivanil vaikselt püsti. Mulle jöuab kohale, et mind ootab ees hommikusöök 79-aastase Ida-Berliini vanaemaga, kahe teismelise tädipojaga ja nende modernse, üliarmsa vaikse emaga. Saksa keeles ja saksa kommete järgi.

Loputan end kraani all ärkvele, teen oma aseme korda ja lähen appi kööki hommikusööki aialaua äärde tooma. Mulle üllatavalgi kombel möödub köik suurepäraselt, pean meeles, et Omat tuleb teietada ja üritan vöimalikult korrektselt vestlusesse ka saksakeelseid lauseid pista. Muud ühist keelt mul kaaseinestajatega pole. Hommik on väga meeldiv ja soe, laual on värske leib, moos, koduaia tomatid ja veganshokolaad.

Ajapikku ilmuvad lauda herilased ja nendele reageerimine on igaühel erinev. 15-aastane Kazimir vehib kätega ja läheb oma morssi mujale jooma. Vanaema paistab väga pahane olevat, aga ei pea vajalikuks midagi ette vötta. Selle asemel räägib ta mulle hoopis loo, kuidas ta oma mehega ka palavatel suvedel sellel samal aiakiigel magas.

Paari minuti pärast laseb muidu vaikne, hell ja roosa Ulrike oma nooremal pojal tuua toast siirupipudeli. Ta valab seda laual olevasse meisterdatud herilasepüüdjasse ja lausub südamerahus, et las need herilased upuvad siis seal suhkrus. Ja tema trikk töötab. Köik herilased lendavad löksu sisse ja upuvad aeglaselt omaenda isus. Idülliline hommikusöök jätkub.

***

Hetkel istun maailma köige mönusamas toas Neuköllnis. Sattusin jällegi nädalaks elama kommuuni ja seekord Berliini köige rikkumata boheemlaste rajooni, st. et siia pole turistid veel jöudnud ja üüripinnad pole ka veel nii kallid. Sain oma toa, hiina laterna ja väga vaimustava vinüülikoguga. Aknast saan minna aeda ja vöörustajad on uskumatult armsad kommuuninoored.

Berliin paneb proovile ja annab igal päeval omamoodi filosoofilise öppetunni. Ühistransport on keeruline ja linn on hoomamatult suur, igas linnaosas on oma jagu pönevat ja tsentraliseeritust on vähe.

Tänase öhtu veedan igatahes puhates ja Tom Waitsi kuulates. Aina rohkem tunnen end jälle elavana ja Saksamaaga kodusemalt. Berliin on uskumatu. Seiklused ootavad ees.