Hüvasti, Suvi!

 

Noorkuu särab hilispärastlõunases taevas üle Tartu, Eestimaa. Ilmad pole enam ammu soojad ja Supilinnas on elanikud hakanud vaikselt oma tube kütma. Tänavad lõhnavad õunte ja niiskuse järele. Suvi jätab hüvasti. Sügis astub selgete nukrate silmade ja õunakoogiga tuppa.

See Suvi oli üks uskumatu festival, pidu, tähistus, elu ülistamise jamman ja päikesetõusude tervitamise kogunemine. Tahan lihtsalt tänada kõige selle eest, mida tänavune suvi mulle pakkus. Kuldses valguses ja viimaste ritsikate viimase serenaadi saatel sõidab suvi lodjaga mujale. 

Sügis tuleb sel aastal lühike, nagu jäi lühikeseks ka kevad. Ta tuleb ainult selleks, et teada anda talve tulekust. Erepunased pihlakad, rammusad kibuvitsamarjad ja lookas õunapuud annavad kõik sellest märku, et on aeg oma viimased toimetused toimetada ja teerohud purki peita. 

Ma ei karda eelseisvat kooliaega. Pole kahtlustki, et ta tuleb frustreerivam, kui kunagi varem, aga hakkama peab sellega saama. Tuleb pühenduda lihtsalt tööle, raamatutele, tubasele näputööle ja esimeste härmas hommikute saabudes hoida kinni inimlikust lähedusest, mida ühel või teisel hetkel hallis ilmas leida võib.

Nautige seda mõnusat nukrust ja nukrat mõnusust, mida sügis toob. See on väga eriline. Veel saab läbi heina kõndida mutta vajumata.

Tidü